Muljed XIII Balti konservaatorite triennaalilt Riias.
Link kataloogi failile: https://drive.google.com/file/d/1Z2AZb-xsy14gE8ggSvnDyZIr-b2aotVQ/view?usp=sharing
Riias toimuvat 13. triennaali korraldasid seekord tublid Läti konservaatorid (Ronalds Lūsis, Indra Tuņa, Ieva Jekševica, Indra Saulesleja, Dace Dubrovska, Dace Pāže, Aigars Pilenieks, Māris Jēkabsons, Ance Pudāne, Dita Murziņa), kes olid pannud rõhku lätikeelse teaduse ja asjaajamise aus hoidmisele. Seetõttu olid ka paljud ettekanded ja teadaanded eelkõige Läti keeles, mille mittemõistjatele oli abiks kõrvaklappide kaudu edastatav sünkroontõlge.
Üritus toimus Riias, neljal päeval, millest kolm koosnesid tiheda graafikuga ettekannetest ja viimane päev oli pühendatud ekskursioonidele. Lisaks 35 ettekandele (millest 33 on kajastatud kataloogis) oli välja pandud ka suur kogus (kataloogis 87) postreid, mida eksponeeriti kolmnurksetel papist postamentidel ja on lühemal kujul leitavad ka trükise failist. Ettekanded ja päevane programm toimusid Läti Ülikooli Teaduste Majas.
Hilise saabuja jaoks algas triennaal üllatusega, sest sütitavate arutelude ja ettekannete asemel tuli ajutiselt koguneda kõrvalhoonesse, kuni tuletõrjujad ja päästjad veendusid hoone tuleohutuses. Vaatamata plaanivälisele häirele olid korraldajad ülesannete kõrgusel ja väikese viivitusega leiti ülikooli kõrvalhoones (UL Akadeemiline Keskus) asendussaal avakõnede ja tutvustuste jaoks.
Kui ettekannete ja postrite info sai tõlgi abiga võrdlemisi selgeks, siis kahjuks tuleb siiski arvestada, et ainult inglise keelega ei ole võimalik Baltimaade eriala ringkondades hakkama saada. Mitmed huvitavad tutvused kolleegidega jäid pinnapealseks, sest neile oleks sobinud alternatiivseks suhtluseks pigem vene- või hädapärast saksa keel, mida meie seltskond valdas kahjuks kasinalt. Seega, tasub oma võõrkeeleoskust värskena hoida, ka siis kui igapäevaselt kasutust ei leia. Vapraid giide ja esitlejaid sellegipoolest jagus, kes ettekandeid ja programmi järgseid jalutuskäike inglise keeles sisustasid. Ootamatu, aga huvitav ja eksklusiivne oli võimalus külastada Riia katedraali torni ning kuulda Ronalds Lūsis-elt katedraali ajaloo ning erinevate ehitusetappide kohta.
Trienaali viimase päeva ekskursioonid toimusid kõik samal ajal ning neile pidi eelnevalt üle veebi registreeruma. Valida sai 11.erineva asutuse vahel, kus oli erinevaid muuseume, ühishoidla, Riia katedraal jmt. Eriliselt põnev oli Riia vabaõhumuuseumi asedirektori Mārtiņš Kuplais-i poolt läbi viidud ingliskeelse ekskursiooni triennaali viimasel päeval, mitme tunnine ringkäik andis põneva ülevaate sealsete eksponaatide saamisloost ja hoiustamise ning restaureerimise muredest. Baltimaade vanimas vabaõhumuuseumis (http://brivdabasmuzejs.lv/en/) oli võimalik veel pärast tundide viisi avastada, lisaks on seal võrratu looduskeskkond. Ekskursioonide valikus oli ka puitesemete konservaatori Aigars Pilenieks’i töökoja külastamine, kus väikses seltskonnas sai mitmeid tunde arutleda erialaste probleemide ja küsimuste üle. Aigars on pika kogemusega konservaator, kes peale mööbli restaureerimise tegeleb ka polükroomsete skulptuuridega ning alati paneb suurt rõhku põhjalikule taustauuringule. Uudistamas sai käidud ka küllaltki värsket, 2019. aastal ehitatud, Riia Ühishoidlat (https://www.lnmm.lv/en/museum-storage-facility-and-forest-of-sculptures). 31 000 m2 peal pesitsevad Läti Rahvusmuuseum ja Läti Ajaloomuuseum, kes võtavad enda alla enamus majast ning veel Läti Filmimuuseum ning Kirjandus- ja Muusikamuuseum. Eskursiooni käigus sai külastatud kolme esimese muuseumi kogusid ja tööruume. Väga huvitavaks tegi asjaolu, et iga muuseum sain oma tiiva, mida nad said siis vastavalt enda vajadustele ja maitsele kujundada ning projekteerida. Asutusel on väga ilus näitus „Skulptuuri mets“, mida on võimalik tasuta külastada! Aga sellega piirdub ka tavakülastaja juurdepääs majale.
Balti konservaatorite triennaalil käsitleti mitmekülgseid teemasid, mille hulgas oli mitmeid puitpolükroomia ja paberi konserveerimise projekte, maali- ja maalingutega tegelevaid ettekandeid, aga ka tekstiili, metalli, klaasi, mööbli, vaha, digiteerimise, keraamika, arhitektuuri ja ennetava säilitamise osas.
Erilisemat tähelepanu püüdis ettekanne Ukraina konservaatoritelt, 2022. aasta päästetöödest ja kriisisituatsioonis restaureerimisest (kahjuks kataloogist see puudub), Prantsusmaalt ARC-Nucléart instituudi gammakiirguse abil biotõrje ja konsolideerimise võimalustest (Laurent Cortella), Eestist Notke retaabli konserveerimise- ja dokumenteerimise protsessist ja dendrokronoloogilistest uuringutest (Kristina Aas, Hilka Hiiop ja Alar Läänelaid) ning Austin Nevin-ilt UK-st videosild säilenõtkusest konserveerimises ja konserveerimishariduses.
Ettekannetes oli natuke midagi iga valdkonna huvilisele, kui ehk kivi välja arvata. Postrite seast on siiski ka nende materjalide ja teemade kohta üht-teist leida. Postritest domineeris siiski samuti puit- ja puitpolükroomia, lisaks ohtralt erinevaid projekte muudest materjalidest.
Arvestades, et korraldusmeeskonnal oli tavapärase kolme aasta asemel valmistumiseks ainult kaks, võiks öelda et triennaali sisuline tulemus on tugev ja laiapõhjaline. Suur töömaht on läinud ka triennaali kataloogi alla, mis on seekord massiivne 487 leheküljeline läti- ja inglisekeelne trükis, kust ei puudu ka postrid. Triennaalil osalejatele jagati meenena ka valged kindad ja pastakas.
Omaette osa lisaks päevasele ettekannetele andis ka mitmekülgne kõrvalprogramm. Esimesel õhtul oodati kõiki Riia kunstimuuseumisse pidulikule avamisele, kus anti üle triennaali pintsel-teatepulk Eestile kui järgmise triennaali korraldaja maale, peeti kõnesid ja pakuti elavat muusikat suupistetega. Teisel õhtul oli väikesel hulgal huvilistel võimalik külastada Riia katedraali torni, saada ekskursioon ja kogeda kontserti oreli- ja viiulimuusikaga. Kolmandal õhtul oli pidulik lõpetuspidu Läti Raudteemuuseumis, kus julged said kihutada drežiiniga, einestada, tantsida elava muusika saatel ja nautida viimast õhtut kolleegide meeldivat seltskonda.
Neljal päeval kuuldud ettekanded, osaletud arutelud, uued tutvused ja sisukad mõtted on kõik pandud tallele ja kannavad loodetavasti kõiki osalejaid veel mõnda aega. Kolme aasta pärast toimuva triennaali jaoks on samuti palju mõtteid kirjas ja plaan võtab hästi vaikselt juba vormi. Kindel on see, et konservaatorid on väga olulised kultuuripärandi hoidjad ja mõtestajad, sellised rahvusvahelised ühisüritused üksnes kinnitavad seda ja annavad erialasele suhtlusele ainult hoogu juurde. Koostöö käib ju ikka inimesi pidi, seega hoiame ühendust ja üksteist.
