Talgud Iisaku Kihelkonna Muuseumis
Mõnel aastal erinevatel põhjustel ära jäänud Eesti Konservaatorite Ühingu suvine talgutraditsioon sai uuesti ellu kutsutud 28.-29.7.2023 Alutagusel Iisaku Kihelkonnamuuseumis.
Osavõtjaid oli seekord kaheksa, neljast erinevast muuseumist: Virumaa muuseumitest Eve Einmann, Eesti Loodusmuuseumist Eleri Paatsi, Tartu Kunstimuuseumist Nele Ambos ja Eesti Vabaõhumuuseumist Maris Allik, Kaisa Milsaar, Marike Laht, Sille Siidirätsep ja Tuuli Trikkant.
Erinevaid konserveerimist ootavaid esemeid oli palju. Peavarahoidja Liivi Mölder näitas nii ekspositsioonis kui ka hoidlas olevaid museaale ning tutvustas kogumispõhimõtteid. Koduloomuuseumina säilitatakse peamiselt kohaliku kogukonna jaoks väärtuslikku ajalugu ja pärimust. Ei ole harv juhus, kui kohaliku inimese surma järel tema omaksed toovad (mustade) kilekottidega kraami, mida muuseum peab sorteerima hakkama. Nõnda juhtus ka talgute eel ja konservaatorid tõmbasid kotist välja nii taburette, albumeid ja tekstiilesemeid, millega kahe päeva jooksul jõudumööda tegeleti.
Piiratud aja tõttu oli vaja teha valikuid, mis kõige rohkem tähelepanu vajas. Ühtekokku sai puhastatud ja korrastatud 48 eset.
Töödest lähemalt
Muuseumis on uhke topiste väljapanek, kuid aja jooksul vajavad ka need konserveerimist. Konserveeriti väike jäälind, kelle tuhmunud sulestik ja nokk said värskendust ning sai ka jaapani paberist uue puuduoleva jala.
Paberitiimi tõhusa töö tulemusel puhastati erinevaid paberist jm materjalist 22 eset ning lisaks 18 papist alusel ja kaheksa väiksemat fotot (erinevatel fotodel muuhulgas Artur Rinne, Ervin Abel ja kaks koera). Esemetele tehti kuivpuhastus, poolniiske pinnapuhastus ja -viimistlus metüüliga.
Esemete hulgas oli veel lauamäng, lauluraamatud, aukirjad, mustrilehed, pesutemplitega tekstiil, säraküünlad, album parimale emisetalitajale jmt. Fotodele tehti ühtekokku 19 erimõõdulist arhiivpaberist klappümbrist.
Pinnapuhastus ja väiksemate detailide kinnitamine tehti kahele lõõtspillile (ilmselt karmoškad), lisaks puhastati randa uhutud leid – võrguraskus (kasetoht ja vits punutud ümber kivi), kummist peenraha kott, prillitoos prillidega, papist kohver lõhnaõli ja piparmündi hambapesupulbriga, tubakakott, kolmeosaline rahatasku, puidust kast, naiste ridikül, lauakell, südamekujuline õlgedest punutud karp ja kasetohust punutud korv. Pikemad tööd, mis aja puudusel jäid ka töödele järge ootama oli nahast sadul ning ratastel mänguhobu.
Õhtune vaba programm sisaldas nii kohaliku matkaraja külastust, rabajärves ujumist kui ka muusikalist lavastust Iisaku laululaval. Jutt otsa ei lõppenud ning sisulised arutelud ja vestlused kestsid öötundideni. Enne kojusõitu põikasime läbi veel Lohusuust, et imetleda EKA tudengite poolt praktika raames puhastatud metallpärgasid.
Tuleb tõdeda, et konservaatorid on maa sool, meid pole küll palju, kuid keegi ei söögi ju ainult soola. Suur aitäh kõikidele osalejatele ja kohtume uuel aastal uues muuseumis!
