Eesti Konservaatorite Ühing (EKÜ) on 1999. aasta 2. veebruaril asutatud mittetulunduslik erialaühendus, mis koondab erinevates muuseumides, arhiivides, raamatukogudes ja eraettevõtetes töötavaid konservaatoreid, restauraatoreid, säilitusspetsialiste ja vastavate erialade õppejõude.
EKÜ liikmed järgivad Euroopa Konservaatorite-Restauraatorite Organisatsioonide Konföderatsiooni (E.C.C.O.) poolt kehtestatud konservaatorite kutse-eetika põhimõtteid.
Tänane EKÜ on kasvanud välja jätkuvast vajadusest erialavaldkonna spetsialiste koondava ühingu järgi, mis on ühel või teisel kujul eksisteerinud juba 1967. aastast. Ühingu missioon on sõltunud konkreetsete aegade vajadustest, aga läbivalt on tegeletud ühiskonna teadlikkuse ja arusaamise tõstmisega säilitamise olulisusest õppeprogrammide, näituste ja teabepäevade kaudu, algatatud koostööprogramme organisatsioonide ja isikutega väljaspoolt ühingu liikmeskonda, aidatud mäluasutustel organiseerida säilitusprojekte ja otsitud võimalusi konservaatorite-restauraatorite paremaks kutse- ja täiendõppeks ning regulaarseks infovahetuseks. Jätkuvalt on olnud vajalik arendada konservaatorite ja haakuvate erialade spetsialistide diskussiooni erinevate säilitusmeetodite üle ning tõsta valdkonna spetsialiste teadikkust ning koostööd.
Praegusele EKÜ-le eelnenud Tartu Restauraatorite Klubi asutamiskoosolek toimus 1994. aasta juunis Tartu Ülikooli raamatukogus. Klubi oli osa endisest restauraatorite vabariiklikust ühingust, mis aktiivselt tegutses 1980-ndate lõpuni. Sellesse vabariiklikku ühendusse kuulus suurem osa TÜ raamatukogu restauraatoritest. Uue klubi asutajaliikmeid oli 25, neist 10 olid raamatukogu restauraatorid. Klubi ühendas vabatahtlikkuse alusel kultuuripärandi konserveerimisega ja restaureerimisega tegelevaid kutselisi isikuid Tartu linnas ja maakonnas, olenemata nende ametkondlikust alluvusest ja asutuse tüübist — muuseumid, raamatukogud, arhiivid, ehitusfirmad. Vajaduse koondada tegevrestauraatoreid tingisid mitmed asjaolud, peamiselt aga paljude lahendamist vajavate probleemide samasus erinevates asutustes (töövahendite ja spetsiifiliste materjalide nappus ning kõrged hinnad, väljaõpe ja atesteerimine jpm.). Tollal puudus ühtne atesteerimiskorraldus, paljudel noortel konservaatoritel polnud oma kutseoskuste tõendamiseks ainsatki «paberit». Restauraatorite klubisse kuuluvast liikmeskonnast olid enamik alla 30-aastasi, nii seati eesmärgiks energiline probleemide lahendamine. Klubi esimene tööaasta kulus organisatsiooni teadvustamisele ja ametliku tunnustamise tegevusliinile.
Tartu Restauraatorite Klubi eelkäijaks oli 1967. aastal asutatud Eesti Teaduslik-Tehnilise Ühingu ehitustööstuse restauraatorite sektsioon, kuhu Tartust kuulusid ülikooli raamatukogu, etnograafiamuuseumi ja kirjandusmuuseumi restauraatorid. Esiletõstmist väärib ülikooli raamatukogu restaureerimissektori juhatajaks saanud Endel Valk-Falk, kes kõrvuti restaureerimiskeskuse arendamisega aitas kaasa restauraatorite täiendõppe kujundamisele ning sidemete loomisele Läti, Leedu, Venemaa ja Ukraina kolleegidega.
Hakati korraldama restaureerimisalaseid konverentse, seminare ja praktikapäevi. Neil üritustel osalesid ka Tartu ülikooli õppejõud, teiste seas lahkunud auliige dotsent Tullio Ilomets, kelle särav isiksus ja laialdased teadmised on avaldanud restauraatorite harimisele väga suurt mõju. 1969. aastal avaldati esimene artiklite kogumik Raamat-aeg-restaureerimine, 1971. aastal korraldati Tartu Kunstimuuseumis esimene restaureerimisalane näitus.
1980. aastatel kasvas restauraatorite sektsioon Eesti Restauraatorite Ühinguks. Korraldati erialaseminare, abistati väikeasulate raamatukogusid ja muuseume nende kogude korrastamisel. Muinsuskaitseliikumise algatusel koristati Vabadussõjas langenute haudu ning konserveeriti hauamonumente. Tartu ja Tallinna restauraatorite ühised suvised töö- ja puhkereisid viisid kõikjale üle Eestimaa (Saaremaa, Lahemaa, Läänemaa, Võrumaa jm.).
Eesti taasiseseisvumise majanduslikult keerulistel aegadel tollase ühingu tegevus seiskus.